Tulenevalt meie ajaloolisest taustast on paljudel inimestel arvamus, et pilli õpivad ainult lapsed ja noored. Kui mina seitsmeaastaselt oma viiuliõpinguid muusikakoolis alustasin, oli arvamus, et see on ka viimane piir alustamiseks. 10-aastaselt oli "rong juba läinud" ja tuli pilliõppe soovi korral valida endale mõni muu pill. Eks sellisel arvamusel on oma väike tõetera sees, klassikalises mõistes viiuldajaks saamiseks peab alustama väga noorelt, et sinu keha areneks koos pillimänguks vajalike asenditega.
Aga enamik pilliõppijatest ei saa kunagi elukutseliseks interpreediks ja see ei peakski olema pilliõpingute ainus eesmärk. Pillimäng võib olla ka sulle meeldiv harrastus, võimalus sõpradega või iseendaga meeldivalt aega veeta. Vanal ajal oli Eestis pea igas peres mõni pill, mida siis oma pere rõõmuks mängiti. Pulma- ja simmanimängijad olid vähesed.
Pärimusmuusika valdkonnas on täna juba üsna palju harrastuskollektiive, kes käivad regulaarselt koos sarnaselt nagu puhkpilliorkestrid või koorid. Loodan, et ühel päeval on normaalsuseks ka näiteks keelpillikvartett, kus mängivad vabal ajal arst, autojuht, ehitaja ja õpetaja. Või näiteks väikelinna kammerorkester, kes mängib kerget klassikalist repertuaari. Muusikakoolis klassikalisi pille õppinuid on meil ju väga palju. Kahju, et nende oskused ununevad, kuna peale muusikakooli sageli enam edasi ei mängita.
Pillimäng on igaüheõigus ja see, et sul ei olnud võimalust lapsena sellega tegeleda, ei tohiks olla takistuseks. Oman pikka kogemust täiskasvanute õpetamisel. Enne õpingute algust selgitan välja õpilase soovid ja ootused. Igaüks peab saama õppida just seda pilli ja sedamoodi, nagu soovib. Kui ikka noodikiri ei huvita, saab ka kuulmise järgi õppida, või vastupidi.
