Menu
Tulenevalt meie ajaloolisest taustast on paljudel inimestel arvamus, et pilli õpivad ainult lapsed ja noored. Kui mina seitsmeaastaselt oma viiuliõpinguid muusikakoolis alustasin, oli arvamus, et see on ka viimane piir alustamiseks. 10- aastaselt oli “rong juba läinud” ja tuli pilliõppe soovi korral valida endale mõni muu pill. Eks sellisel arvamusel on oma väike tõetera sees, klassikalises mõistes viiuldajaks saamiseks peab alustama väga noorelt, et sinu keha areneks koos pillimänguks vajalike asenditega.
Aga enamik pilliõppijatest ei saa kunagi elukutseliseks interpreediks ja see ei peakski olema pilliõpingute ainus eesmärk. Pillimäng võib olla ka sulle meeldiv harrastus, võimalus sõpradega või iseendaga meeldivalt aega veeta. Vanal ajal oli Eestis pea igas peres mõni pill, mida siis oma pere rõõmuks mängiti. Pulma- ja simmanimängijad olid vähesed.
Pärimusmuusika valdkonnas on täna juba üsna palju harrastuskollektiive, kes käivad regulaarselt koos sarnaselt nagu puhkpilliorkestrid või koorid. Loodan, et ühel päeval on normaalsuseks ka näiteks keelpillikvartett, kus mängivad vabal ajal arst, autojuht, ehitaja ja õpetaja. Või näiteks väikelinna kammerorkester, kes mängib kerget klassikalist repertuaari. Muusikakoolis klassikalisi pille õppinuid on meil ju väga palju. Kahju, et nende oskused ununevad, kuna peale muusikakooli sageli enam edasi ei mängita.
Pillimäng on igaüheõigus ja see, et sul ei olnud võimalust lapsena sellega tegeleda, ei tohiks olla takistuseks. Oman pikka kogemust täiskasvanute õpetamisel. Enne õpingute algust selgitan välja õpilase soovid ja ootused. Igaüks peab saama õppida just seda pilli ja sedamoodi, nagu soovib. Kui ikka noodikiri ei huvita, saab ka kuulmise järgi õppida, või vastupidi.
Torupill on sajandeid olnud eestlaste lemmikpill, mis viiuli jõudmise järel meie maale aktiivsest kasutusest kadus. Viimastel aastakümnetel on torupill jälle tasapisi eluõigust nõudnud ja leidnud kasutust lisaks harrastajatele ka elukutseliste muusikute käes.
Kui oled mõelnud, et sooviksid ka seda iidset pill mängida, oled oodatud individuaaltundi. Kui kohe omale isiklikku pilli osta ei soovi, siis saab õpinguid alustada ka rendipilliga.
Mandoliin on väga laia levikuga näppepill, mida on kasutatud nii klassikalises, kui pärimusmuusikas. Juba Eesti Vabariigi algusaastatel tegutsesid paljudes koolides mandoliiniorkestrid. Teine suur mängimise laine toimus peale II maailmasõda, kui jällegi koolide juures moodustati rohkesti orkestreid.
21. sajandi algul sai Eestis alguse mandoliini kolmas tulemine. Täna tegutseb mitmeid suuri mandoliiniorkestreid. Mandoliin on pill, millel esmane eduelamus tuleb üsna lihtsalt. Laulu saateks on seda oluliselt lihtsam mängida, kui kitarri. Ka meloodia mängimine on tehniliselt lihtsam, sest pilli kael on kitsas ja lühike.
Eriti lihtne on mandoliinimängu omandada neil, kes on varem mänginud viiulit. Nende kahe pilli häälestus on sama ja seega vasaku käe töö üsna sarnane. Nagu igal pillil, võib ka mandoliinil harjutada virtuoosiks ja kromaatilise pillina võimaldab see mängida igasugust muusikat.
Viiul on üks eriline pill. Seda õppida ei ole väga lihtne, aga seda suurem on rõõm, mida mängija tunneb siis, kui ükskord kaunid helid poogna alt tulema hakkavad.
Soovin murda müüti, et kui lapsena viiuliõpingutega ei alustanud, siis ei ole mõtet proovidagi. Olen oma praktikas kokku puutunud mitmete täiskasvanutega, kes nullist alustades on saavutanud piisava taseme, et ennast ja teisi rõõmustada.
Olen ise õppinud viiulit lapsena muusikakoolis klassikalises võtmes noodi järgi ja hiljem Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika osakonnas rahvalikus võtmes ehk peamiselt kuulmise järgi. Valdan mõlemat musitseerimise viisi ja võin õpetada ka mõlemat moodi. Kuna õpetan täiskasvanuid, siis on eesmärgiks saada selgeks rahvalik musitseerimine viiulil.
Hiiu kannel on Eestisse jõudnud juba tõenäoliselt 13. – 14. sajandil. Sellel ajal asusid siia elama rootslased, kes tõid kaasa ka oma pilli, mida nimetasid talharpaks ehk jõhvharfiks.
Hiiu kannel on Eestis tuntud mitmete nimetuste all. Rootsikannel, vibukannel, hiiu kannel, hiiurootsi kannel. Sõna „kannel” oli eesti keeles vanal ajal keelpilli sünonüüm, seega hakati rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpilli automaatselt nimetama kandleks. Hiiu kannel on seotud ka Põhja-Euroopa teiste poogenpillidega, nagu Soome jouhikko või jousikantele ja Walesi crwth.
Pilli teeb eriliseks keelte materjal – hobusesabajõhv. Vanal ajal valmistati keelpillide keeled kas jõhvist või looma soolest. Jõhvkeel annab hiiu kandlele sellele omase kahiseva hääle. Tänapäeval on hakatud kasutama ka õngenöörist keerutatud keeli.
Hiiu kandle mäng sarnaneb viiuli või tšello mänguga. Erinevus on selles, et eelmainitud pillidel on sõrmlaud, kuhu vastu saab sõrmega keele suruda. Hiiu kandlel sõrmlaud puudub ja erinevate helikõrguste tekitamiseks tuleb puudutada keelt sõrme sise- või välisküljega.
Plokkflööt on väga vana instrument ja põhiliselt kasutavad pilli erinevaid mudeleid vanamuusikud. Samas on ka meie enda karjasepill – pajupill – oma ehituselt algeline plokkflööt.
Täna kasutatakse plokkflööti muusikaõpingutes algõpetuse instrumendina, millelt siis hiljem minnakse üle mõnele teisele pillile. Selles mõttes on plokkflööt tänuväärt pill, et algtasemel mängvõtted saab selgeks üsna lihtsalt. Otse loomulikult saab ka sellel pillil areneda lõputult ja kromaatilise instrumendina on võimalused väga laiad.
Kitarr on lõputute võimalustega pill ja seda kasutatakse väga erinevate muusikastiilide mängimiseks. Enamus harrastajaid mõistab kitarri mängimise all akordisaate mängimist laulu saateks. See on just see, mida mina huvilistele õpetada soovin.
Ukulele on meie maal suhteliselt uus pill, aga väga plahvatuslikult levinud. Põhjuseks jällegi see, et algtaseme saavutamine on väga kiire ja saadaval on ka suur valik odavaid pille. Tegutseb mitmeid ukuleleorkestreid ja nendega ühinemiseks olekski hea võimalus eelnevalt omandada pilli mängimise algtõed individuaaltunnis.